R e a a l s u se r e/p r ese n t e e r im i se s t r a t e e g i a d e t e n d u s k u n s t i d es A n nel i Sa ro Märksõnad: representatsioon, reaalsus, realism, esitlused, etenduskunstid Reaalsuse efekti loomises kõige kogenum ja efektiivsem on kahtlemata realistlik teater, mida paradoksaalsel moel nimetatakse ka illusionistlikuks. Kuigi realistlikus teatris tuuakse tihti lavale reaalsed asjad (nt lavakujundus ja rekvisiidid) ja inimesed ning psühholoogilises realismis ehk ka semi-reaalsed

more »

... nded, siis eesmärgiks on ikkagi luua lavale usutav fiktsionaalne reaalsus ehk reaalsuse illusioon 1 . Nüüdisteatrit ja etenduskunste laiemalt ei näi huvitavat enam illusioon ja reaalsuse representatsioon, vaid tung näib olevat kas vaba mängu või/ja reaalsuse vahetu presenteerimise järele. Seega on teatri peavool lähenemas performansi ja häppeningi esteetikale, kus rõhk on kordumatusel ja improvisatsioonil ühelt poolt ning etenduse ja reaalsuse vaheliste piiride hägustamisel teiselt poolt. See tähendab, et representeeriv teater, kus etendajad ja objektid esindavad kedagi/midagi teist, semiootiliselt siis referenti, on taandumas presenteeriva teatri ees, kus etendajad ja objektid esindavad eelkõige iseennast. Kõike eelnevat arvesse võttes püüab käesolev artikkel vastata järgmistele küsimustele: kuidas on muutunud reaalsuse presenteerimine teatris ja etenduskunstides 1960. aastate lõpust alates, mille poolest erineb presenteeriv teater representeerivast teatrist ning kas presenteeriv teater jõuab ka reaalsuse sügavama/objektiivsema tajumiseni või taas kõigest illusiooni loomiseni. Vastusteni jõudmiseks käsitletakse kõigepealt kunsti ja reaalsuse komplitseeritud suhteid ning seejärel realistliku teatriga seotud problemaatikat, sest ajaloolise konteksti taustal tuleb paremini esile ka nüüdisaegsete etenduskunstide spetsiifika. Autor püüab tõestada, et 21. sajandi teatripraktikas on raske leida midagi fundamentaalselt uut; paljud praegu moes olevad strateegiad on kas vanemate voolude, näiteks realismi, või eksperimentaalsete katsetuste edasiarendused oma ajas ja kultuurikontekstis. Artikli kolmandas osas eritletakse ja analüüsitakse kolme reaalsuse re/presenteerimise strateegiat. Kuigi nende strateegiate kohta võib tänapäeval tuua juba palju erinevaid näiteid, on siinses tekstis viidatud peamiselt kõige tuntumatele, nn kanoonilistele lavastustele ja truppidele, et vältida pikemaid kirjeldusi ja Methis. Studia humaniora Estonica 2014, nr 14 A N N E L I S A R O tuua samas esile erinevaid rakenduspraktikaid. Autor toob näiteid vaheldumisi nii Eesti kui Euroopa ja Põhja-Ameerika teatrist, püüdes esimest teiste taustal kontekstualiseerida ning käsitleda seda suhtes maailmateatriga. Artiklis kasutatakse vaheldumisi mõisteid teater ja etenduskunstid. Etenduskunstide alla liigitatakse tänapäeval kõik etendused, mis seisnevad mingi tegevuse kui kunstiteose avalikus esitamises. Etenduskunstidega tegelevad peamiselt kujutava ja teatrikunsti ning muusika esindajad, aga üha enam ka kirjanikud jt loovisikud. Kuna etenduse loomisse ja esitamisse on kaasajal kaasatud tihti eri kunstiliikide esindajad ja paljud etendajad ei identifitseeri end enam ühe kunstiliigi kaudu ning eri kunstiliikide ja žanrite piirid on hägustunud, siis on otstarbekas traditsioonilise kaunite kunstide klassifikatsiooni kõrval kasutada ka teisi liigitusaluseid, sh katusmõisteid etenduskunstid, etendus ja etendaja. Arvestades, et etenduskunstid hõlmavad väga heterogeenseid etendusi, kus kasutatakse erinevaid väljendusvahendeid, on sellega põhjendatav ka mõiste kasutamine mitmuses. Teater on üks etenduskunsti liike, mis seostub peamiselt teatriinstitutsiooni ja näitlejatega. Sõna näitleja on reserveeritud aga eelkõige elukutse ning näitlemise kui kellegi teise kehastamise tarbeks. Seega on teatri tuumaks näitlejate näitlemine ehk teatud tüüpi raamistatud ja esiletõstetud tegevus, mis samas ei välista aga näitlejate mitmesuguseid ülesastumisi etendajatena nii teatriinstitutsiooni sees kui väljaspool seda. Kunsti ja reaalsuse suhetest "Üldiselt võib öelda, et Lääne poeetikad -erinevalt mitmetest Ida poeetikatest, mis tegelevad valdavalt kirjanduse ekspressiivse ja afektiivse mõjuga [---], -on peamiselt seadnud oma keskseks probleemiks välismaailma verbaalse representatsiooni usaldusväärsuse [reliability] küsimuse ehk mimeesi [---]. Peamine teema on olnud vaidlus "reaalsuse"ükskõik kuidas seda siis mõista -kujutamise olemuse ja (objektiivse) tõepärasuse üle kirjandusteoses." (The New Princeton Encyclopaedia... 1993: 931.) Arutlused mimeesi ja representatsiooni olemuse üle ei ole olnud kesksed mitte ainult Lääne kirjanduspoeetikates, vaid ka kujutava kunsti diskursuses, samas kui teatri-ja muusikateaduses on see temaatika olnud tagaplaanil. Kindlasti on sellise traditsiooni tekkimisel teedrajav roll Aristotelese "Poeetikal" (334-322 eKr), mis seadis mimeesi kunsti keskseks tunnuseks ning millest lähtusid-tõukusid paljud hilisemad teoreetikud 2 . Juri Lotman on kunsti ja reaalsuse suhteid käsitlenud mõnevõrra avaramalt, õigemini mitmesuunalisemalt. "Kuigi objektiivselt peegeldab kunst alati nii või teisiti elunähtusi, tõlki-Tu r n e r, V i c t o r 1985. On the Edge of the Bush. Anthropology as Experience. Ed. By Edith L. B. Turner. Tucson: University of Arizona Press. U n t , L i i n a 2002. Kui ruumid räägivad. -Teatrielu 2001. Tallinn: Eesti Teatriliit, lk 25-36. Tu r n e r, V i c t o r 1969. The Ritual Process: Structure and Anti-Structure. London: Routledge and Kegan Paul. V e e b i a l l i k a d E s i t y s t a i t e e n k e s k u s . -http://esitystaide.fi/keskuksessa-toimivat-ryhmaet/todellisuudentutkimuskeskus (18.08.2012). N e o r e a l i s m . -Encyclopedia Britannica, http://www.britannica.com/EBchecked/topic/409085/ Neorealism (12.08. 2012). R e a l i s m . -Encyclopedia Britannica, http://www.britannica.com/EBchecked/topic/493052/realism (09.08.2012). R i m i n i P r o t o k o l l . -http://www.rimini-protokoll.de/website/de/ (15.08.2012).