Ilmutusjuttude teisenemisest Saksamaal ja Skandinaavia maades aastatel 1350-1700

Jürgen Beyer
2000 Mäetagused  
Viimastel aastatel on Kesk-Euroopa teadlased ajaloolisi narratiive uurides jõudnud jutustamise ajaloo seisukohast tähtsate järeldusteni, mis on ingliskeelsete folkloristide hulgas siiani tähelepanuta jäänud. Nende avastused on löönud kõikuma kogu senise folkloristika põhitõed. Suurim panus pärineb seejuures kahtlemata Rudolf Schenda sulest. Käesoleva kirjatöö sihiks pole ülevaate esitamine nimetatud käsitlustest, vaid pigem lähenemisviisi osutamine tulevaste uurimuste tarvis. Seetõttu annan
more » ... Seetõttu annan vaid lihtsustatud kokkuvõtte uuemast jutustamise ajaloost -hiliskeskajast kuni 19. sajandi alguseni, mil kerkis esile akadeemiline folkloristika. Suuliselt levinud jutte, mida hiljem hakati nimetama muistenditeks ja muinasjuttudeks, esitati algselt kui lugusid tõestisündinud juhtumitest, mitte kui väljamõeldisi. Vaatamata asjaolule, et üleloomulikest olenditest kõnelevad jutud sisaldasid üldtuntud motiive ja tüüpe, esitati neid memoraatidena. Seejuures tuleb meeles pidada, et toonased ilmikud ja 19.-20. sajandi akadeemikud eristasid reaalset ja üleloomulikku, usutavat ja mitteusutavat mõnevõrra erinevalt. 18. sajandil hakkas jutuvestmise kontekst muutuma. Raamatuturu vallutas vankumatult ilukirjandus (eeskätt romaanid). Ka lugemisharjumused muutusid: loeti pealiskaudselt ja vaid ühe korra tervet hulka raamatuid, selle asemel, et lugeda mõnda raamatut põhjalikult. Asutati lugemisseltse, provintsides rajati trükikodasid ja võimud andsid pressile piiratud vabaduse. Just sel ajal hakkasid kirjanduse vahendusel avalikkuseni levima lood, mis varem usulistel kaalutlustel trükivalgust ei näinud. Seetõttu on üsna loomulik, et just siis kujunes germaani keeltes välja sõnade muistend ja muinasjutt praegune tähendus. 2 18. sajandi lõpukümnendite kirjanduslike saavutuste koondajateks ja süstematiseerijateks said vennad Grimmid. Suurem osa nende juttudest (Kinder-und Hausmärchen 1812-1815; Deutsche Sagen 1816-1818) pole, hoolimata vastupidistest väidetest, kogutud «rahvalt», vaid on ammutatud kodanluselt ja erinevatest kirjanduslikest allikatest (Grimm 1993; . Kinder-und Hausmärchen'i avaldamise, tõlkimise ja jäljendamisega ning eraldi odavate raamatukestena avaldatud muinasjuttude müümisega levis uus kirjanduslik maitse alamklasside hulka, kes varem pääsesid lugema vaid Lutheri väikesest katekismust, ametlikku kirikulauluraamatut, kalendrit, odavaid vaga-ja õudusjutte. Seetõttu, nii proosaliselt kui see ka ei kõla, sisaldavad folklooriarhiivide kogud vaid märget nende kogumisaegsete rahvajuttude kohta. Need polnud lood, mida oleks iidsetest aegadest alates kodukolde ees tulevastele põlvedele suuliselt ja muutumatult edasi pärandatud, vaid üleskirjutused rohkem või vähem suulistest esitustest, mis tulenesid kas siis ametlikust (kohustuslik kooliharidus) või mitteametlikust kirjandusalasest õpetusest, mis muutus kättesaadavaks alles 19. sajandil. Ehkki rahvajutu ja selle liikide mõiste on vendade Grimmide ja nende jüngrite leiutis, oleks ennatlik järeldada, nagu poleks jutud, mida me tänapäeval rahvajuttudeks liigitame, enne romantismiajastut üldse suuliselt ega ka kirjalikult levinud. Et arhiivides talletatud jutte mitte ajas tahapoole dateerida, tuleks uurida eelnevate sajandite allikaid. Seejuures tuleb küsida, missugust juttu räägiti, kuidas ja missugustes tingimustes seda jutustati. Peame küsima muudki ja püüdma näiteks määratleda, mis kombel mõjutasid jutud lihtrahva tegemisi ja www.folklore.ee/tagused/nr14/beyer.htm Pages in printed version 62-82.
doi:10.7592/mt2000.14.beyer fatcat:ugokjjimhzhuhlxbhdmcugwkve