Loodusobjektist kultuuriruumi märgiks Loodusobjekt (puu, kivi, küngas, veekogu, metsasalk) on vaadeldav märgina maastikus. Kui ühte või teist sellist esitatakse muistendi tegevuskohana, saab temast ühtaegu ka kultuuriruumi märk, temast tehakse suhtluses juttu. Mall Hiiemäe on sellest aspektist analüüsinud puude teemat meie traditsioonis (teesidena Hiiemäe 2000a, tervikkäsitlus ilmumas IX soome-ugri kongressi ettekannete kogumikus). Tema seisukohad jäävad kehtima, kui võrrelda pärimust puudest

more »

... rimusega kividest. Näiteks kirjutab M. Hiiemäe: Põlispuu omandab nii maastikus kui konversatsioonis topograafilise leppemärgi, orientiiri staatuse. Nime kaudu identifitseerituna on niisugune leppemärk igapäevaolmes vajalik. Ja veidi edasi: Maastikus pilku püüdva puuga kujuneb inimestel assotsiatiivne suhe, mis väärtustab nende jaoks seda puud (Hiiemäe 2000b: 1). Samamoodi võivad märgiliseks saada kivid, millel on omakorda märgid. Ka muistendisüºeed on traditsioonis olnud sarnased (kuigi leidub ka spetsiifilisi): ohvripuu või kivi, puu kahjustaja või kivi koha muutja saab karistada, puu või kivi rändab, pulmalised muunduvad puudeks või kivideks, puu või kivi lähedusse on peidetud varandus, Karl XII on puu istutanud või selle juures viibinud või kivil lõunatanud, puu või kivi tähistab tapmis-või matusekohta, puu või kivi läheduses eksitakse ja seal kummitab (Hiiemäe 2000a: 27 ja Hiiemäe 2000). Kui näiteks puu -Mall Hiiemäe mõttekäiku järgides -saab kultuuriruumi märgiks, siis eeldab see kas vastava kinnitava narratiivi loomist ja/või vastavalt tegutsemist (toimingud püha puu juures, kahjustamise vältimine). Seevastu kivi sõna otseses mõttes tehakse märgiliseks, kui sinna raiutakse sümboleid. Narratiivne ja tegevuslik aspekt muidugi ei puudu. Osa sümboleist "raiutakse" siiski üksnes jutus, kuivõrd otsitakse seletusi märke meenutavatele looduslikele kujunditele-süvenditele kivil. On olemas veel võimalus, mis toimib eelkõige piirikivide tähistamisel. Sel juhul tarve jutu loomiseks puudub, märgi ja tähistatava vahel on üksühene suhe. Interpretatsioonid algavad, kui algne ja/või õige tähendus ununeb ka sotsiaalsest mälust.