L ava k u ju n d u se n ä h t a m a t u s t olek u s t . M ä n g u es t e e t ik a l ava r u u m i l o o m i s e l Li i na Unt Märksõnad: stsenograafia, mängimine, Tartu Uus Teater, hermeneutika Võrdlus teatri ja mängu vahel on levinud mitmel tasandil, metafoorist käibefraasini, esteetilisest kontseptsioonist deterministliku mudelini. Käesolev artikkel uurib lavakujundust mängus aktiivselt osaleva keskkonnana. Artikkel näitab Tartu Uue Teatri lavastuste "Autori surm" ja "Vanemuise biitlid"

more »

... l, kuidas vaataja mänguruumi tajumine võib muutuda sõltumata kujunduse füüsilisest olemusest. Toetudes Tartu Uue Teatri lavapraktikale ja Hans-Georg Gadameri hermeneutilisele esteetikale, otsin vastust küsimusele, milline on sellise lavakeskkonna esteetiline struktuur ning kuidas luuakse keskkonnakogemus, kui kujunduse nähtav sekkumine ruumi on viidud miinimumini. Lavakujundus toimib sel juhul avatud tähendustega ruumina, kus tähenduse ja funktsiooni omistamine toimub mängu kestel loodavate (ja selle toimimiseks vajalike) kokkulepete kaudu, mis ei pruugi kaasa tuua keskkonna füüsilist muutmist. Väidan, et mänguna vaadatuna muutub visuaalsuse, millega lavakujundust ajalooliselt kõige enam samastatakse, funktsioon ja tähendus. Mäng on keeruline ja loomuldasa mänguline mõiste, mille kasutamise teeb keeruliseks selle tähenduste ambivalentsus. Seda kasutatakse nii erialase sõnana (instrumenti mängima, näitleja mäng, näitemäng) kui kõnekujundina (lolli mängima, tulega mängima, küünlaid vääriv mäng), mäng hõlmab nii laiu kultuurilisi kategooriaid kui ka spetsiifilisi mänge. On raske leida ühist definitsiooni mõistele, mis ühesainsas sõnas viitab nii teatrile, jalgpallile, pasjansile, ruletile, laste kodumängule kui ka mõttemängudele. Mõnedele mängudele iseloomulike joonte väljatoomine (näiteks võistluslikkus või üheskoos mängimine) välistab koheselt teiste mängude kuulumise selle mõiste alla. Ludwig Wittgenstein kasutab sõna mäng, näitamaks defineerimise võimatust, mis ometigi ei takista mõiste sisu intuitiivset tajumist (Wittgenstein 2010: 66 jj). Mõiste kõikehõlmavuse tõttu on oht, et üldkultuuriline morfoloogiline lähenemine viib väga üldiste kategooriateni, mida on raske kasutada üksikjuhtumite analüüsiks, eriti nende otsesel ülekandmisel esteetikasse (Sonderegger 1998: 532 jj). Kaasaegses mängu-uurimises on levinud seisukoht, mis soovitab loobuda mängu defineerimisest ja lähtuda mängu tunnustest. Enim tsiteeritud on ilmselt Johann Huizinga esitatud tunnused, mida võib pidada klassikalisteks: vabatahtlikkus; ruumiline ja ajaline piiritletus; reeglitele allumine; fiktsionaalsus, mis eristab seda igapäevasest reaalsusest; eesmärgi sisaldumine mängu protsessis, millega kaasneb naudingu kogemine (Huizinga 2004: 23). Eriti teatri kontekstis on oluline uue, ainult mängus kehtiva maailma loomine, mis 90 Methis. Studia humaniora Estonica 2014, nr 14 L I I N A U N T eksisteerib paralleelselt igapäevasega, aga ei välista seda. Hoolimata sellest, et mängija on teadlik fiktsionaalse maailma väljamõeldusest ja kehtetusest igapäevamaailmas, on ta võimeline seda uskuma ja käituma selle reeglite järgi 1 . Mängu iseloomustab spetsiaalne teadlikkus kahest reaalsusest, mida võib Thomas Paveli (1986: 56) mõistetele tuginedes nimetada vastavalt fiktsionaalselt reaalseks ja reaalselt reaalseks. Ent iga katse mängu määratleda või ära tunda sõltub vaatleja erialasest ja filosoofilisest koordinaadistikust ning kasutaja enda kogemustest. Mängu mõistmisel on kogemuslikul aspektil eriline tähtsus: enamikul inimestest on isiklikud mängukogemused ja mängueelistused, mis võivad tahtmatult mängu tunnuste hulgas esikohale seada näiteks võistluslikkuse või fiktsionaalsuse. See ei muuda ainult mängu piire, vaid muudab ka mängu mõistmist ja tõlgendamist, mistõttu on otstarbekas hermeneutiline lähenemine. Erinevates mängudes on fookus erinev, seega ka nende tunnuste omavaheline tähtsussuhe erinev. Kui tunda mängu peamiselt võistluslikkuse kaudu, siis rollimängudes ei pruugi sellest lähtumine olla kõige tulemuslikum. Teatri, eriti teatrikujunduse kontekstis, asetuvad esikohale näiteks ruumiline ja ajaline piiratus, fiktsionaalsus, mis on igapäevase reaalsusega paralleelne, ja mängijate (nii vaatajate, näitlejate kui ka etendust läbi viivate tehniliste töötajate) vahetu osalemine. Etenduskunstides on võrdlus mänguga nii keeleliste konnotatsioonide (näitlejate mäng, näitemäng) kui etenduse olemuse tõttu (fiktsionaalse reaalsuse kehtestamine) hõlpsasti mõistetav. Gadamer, kes rajab oma hermeneutilise esteetika mängu kontseptsioonile, kasutab teatrit ühe läbiva näitena. Gadameri jaoks on mäng kunstiteose olemisviis. Ta loob oma esteetika kontseptsiooni mängu mõiste ümber, tõlgendades kunstiteost struktuurina, mida on kõige parem kirjeldada mänguna. Teos on nii vaataja kui autori poolne teadlik, intentsionaalne tegu. Autori intentsioon on võrdlemisi hõlpsalt mõistetav kontseptsioon: teos on representatsioon, mida esitatakse teises vormis (millegi presentatsioonina). Teos ei viita tagasi autorile, mõnele teisele objektile või nähtusele ega loomeprotsessile, vaid kohtub vaatajaga selles vormis, nagu autor on selle loonud, intentsionaalne teisesus on teose interpreteerimise aluseks. (Gadamer 1998: 25, 38, 126.) Teose olemust ei saa tema esitusest eraldada, kuna teose hermeneutiline identiteet ja struktuuriühtsus ilmnevad vaid esitamises. "Mäng on struktuur -see tähendab, et hoolimata sellest, et ta sõltub sellest, et seda mängitakse, on tegu tähendusliku tervikuga, mida on võimalik korduvalt esitada ja selle tähendust mõista. Aga ka struktuur on mäng, sest sõltumata teoreetilisest ühtsusest saavutab ta oma täieliku oleku ja olemuse ainult siis, kui teda iga kord mängitakse." (Gadamer 1989: 116-117.) Lihtsustatult rajaneb teose struktuur teose ja vaataja kohtumisele, kaasates vaataja kunsti-annab võimaluse vaadata teatrikujundust väljaspool visuaalse keskkonna, füüsilis-esteetilise terviku tõlgenduspiire. Lavakujundus on aegruumiline kokkulepe, mis tekib jagatud kohalolust, kuivõrd mängu mõistmine eeldab kaasatust: osalemist mängu loovates kokkulepetes. K i r j a n d u s A r l a n d e r, A n n e t t e 1998. Esitys tilana. Acta Scenica 2. Helsinki: Teatterikorkeakoulu. G a d a m e r, H a n s -G e o r g 1989 [1960]. Truth and Method. Tlk J. Weinsheimer, D. Marshall. London: Sheer & Ward. G a d a m e r, H a n s -G e o r g 1998 [1986]. TheRelevance of the Beautiful and Other Essays. Tlk N. Walker. Cambridge: Cambridge University Press. H a k k a r a i n e n , P e n t t i 1991. Leikki toimintana. -Leikki ja todellisuus. Puheenvuoroja suomalaisesta leikintutkimuksesta. Toim. H. Soini, T. Hyvärinen. Kajaani: Oulun yliopisto, Kajaanin täydennyskoulutusyksikkö, lk 25-80. H u i z i n g a , J o h a n 2004. Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse. Tlk M. Sirkel. Tallinn: Varrak. L o t m a n , J u r i 2006 [1999]. Kultuurisemiootika. Tlk P. Lias, I. Soms, R. Veidemann. Tallinn: Olion. M e r l e a u -P o n t y, M a u r i c e 1993 [1964]. Silmä ja mieli. Tlk K. Pasanen. Jyväskylä: Gummerus.