Tõrjemaagiast matusekommetes

Eha Viluoja
2000 Mäetagused  
Inimese surma ja matustega on rahvatraditsioonis kaasnenud käitumisjuhised (käsud ja keelud) ning tõrjemaagilised toimingud, mille eesmärgiks on olnud: 1) surma kui nähtuse eemaldamine antud kohast, 2) surnu kahjuliku mõju vältimine/neutraliseerimine ja majandustulu säilitamine, 3) kurjade jõudude tõrje seoses laiba kaitsmisega ning 4) surnu kodukäimise vältimine või lõpetamine. Käesolevas kirjutises pööratakse peatähelepanu viimatinimetatule. Muueesmärgilisele tõrjele viidatakse vaid siis, kui
more » ... akse vaid siis, kui see langeb ühte või satub vastuollu kodukäijatõrjega. Alati aga ei selgugi, mida on konkreetse tõrjemenetlusega taotletud. Eestlastel nagu teistelgi rahvastel on olnud kindlad rituaalsed reeglid elavate suhtlemiseks surnutega. Surnud esivanemad olid oodatud külalisteks kodudes hingedeajal 1 -paikkonniti erineval ajavahemikul mihklipäeva (29. IX) ja jõulude vahel. Setudel oli surnu kodupiiris liikumise aeg individuaalne: kuus nädalat pärast surma. Surnu oletatavat kojutulekut väljaspool traditsioonis ettenähtud aega peeti ebanormaalseks, seda püüti vältida ja lõpetada. Niisugust tagasipöörduvat surnut nimetati kodukäijaks. Oskar Looritsa väitel on eestlased pööranud kodukäija tõrjele suhteliselt palju tähelepanu (Loorits 1927; 1949) . Kodukäimise põhjused usuti peituvat surnus endas või olukordades ja teistes inimestes, kes surnut kas tema eluajal või pärast surma on vääralt kohelnud. Kodukäijad võib rühmitada kolme gruppi: süüdlased, süütud, muud (Simonsuuri 1961: 53-55). Süütuid kodukäijaid on omakorda jaotatud muretsejateks, kättemaksjateks ja rahulolematuteks (Pentikäinen 1968: 54). Nn süütut kodukäimist arvati tingituks muuhulgas lahkunu viimase tahte eiramisest ja matuste käigus tehtud vigadest (vrd Lehto 1982: I). Kodukäimise vältimiseks oli seega oluline matuste kui siirderituaali traditsioonikohane läbiviimine. Siirderiituse teooriale aluse pannud Arnold van Gennep jaotas siirderiitused kolme rühma: lahutamis-, ülemineku-ja liitmisriitused. 2 Seejuures tuleb silmas pidada, et siirderiituste omavaheline järjestus ei ole ajas ühene (Honko 1964: 121-122). Sama funktsiooniga riitused esinevad rituaali eri etappidel, paigutudes teiste riituste suhtes mitmeti. Matuste puhul näiteks võivad sama eesmärgiga riitused leida aset kodus enne matmist, kalmistuteel, kalmistul, tagasiteel ja kodus pärast matmist. Surija ja surnuga seotud ning (täielikult või osaliselt) surma ja kodukäimise vältimisele suunatud toimingud võiks paigutada van Gennepi siirderiituste skeemile üldjoontes alljärgnevalt. 3 Lahutamisriitused, s.t kontakti lõpetamine surnu ja tema eelmise keskkonna vahel: uste ja akende avamine suremise ajal, et hing saaks lahkuda (ERA II 282, 386/7 (34) < Trv); 4 surnu suu ja silmade sulgemine; peegeldavate pindade katmine, 5 et surnu vaim ei jääks neisse; kummuli anumate ümberpööramine, et surnu vaim ei jääks sinna alla (E 64433 (15) < Ksi); surnu asend kodus -jalad ukse poole, kalmistule viimisel -jalad ees; surnukeha pesemine; nõiaks peetu surnukeha hoidmine eluhoonest põhja pool (H IV 7, 49 (34) < Jür); 6 kirstualuste või kõikide pinkide ümberlükkamine surnu väljakandmisel (RKM II 3, 90 (30) < Kär; RKM II 3, 94/5 (47) < Kär); hoolitsemine, et kirst ei puutuks väljakandmisel uksepiita ega seinu (VMr, Vil, Ksi, Pal, Äks, Räp); keeld teha ristile talumärk kodus (H II 9, 65 (20) < VNg); puhastusriitused: 7 surnuga seotud ainete ja esemete hävitamine, kodust eemaldamine või puhastamine (surnupesuvesi, surnu all olnud õled, surivoodi, suririided, lautsi, kirstu tegemisel järelejäänud laastud 8 ja lauajupid, 9 puusärgimõõt); 10 kodumaja (maagiline) puhastamine (põrandate pühkimine; ruumide suitsutamine kadakaokstega; harukordse toiminguna niidi põletamine surivoodist kuni kohani, kus lahku-
doi:10.7592/mt2000.13.kadunu fatcat:eqvfmcbyyfettii732feni7ami