Miks me mäletame nii, nagu me mäletame?
Annikki Kaivola-Bregenhøj
2000
Mäetagused
Alates 1932. aastast, mil ilmus Fredric C. Bartletti raamat Remembering, on folkloristid tundnud kasvavat huvi mälu-uurimise tulemuste ja katsete vastu. Üks huvitavamaid aspekte selles temaatikas on mälu roll jutustuse varieerumisel, mis tõestab veel kord hästi tuntud fakti, et minevikus toimunud sündmustest kõnelemisel või varem kuuldud ainese meenutamisel ei ole tegu mällu talletatud ainese mehaanilise reprodutseerimisega. Kui jutustaja esitab sama lugu erinevates situatsioonides, siis ei
more »
... nda see mingil juhul seda, et ta kordab sõna-sõnalt päheõpitud folklooriteksti, vaid ta loob iga kord uue versiooni, toetudes tema käsutuses olevale kognitiivsele ainesele ja mälukildudele. Kordamisest kõneldes eelistavad tänapäeva teadlased terminit 'loomine' (Honko 1980: 32; Hoppál 1980: 297). Mitmed narratoloogiast huvitatud psühholoogid ja keeleteadlased on analüüsinud protsessi, mille käigus inimene kuuleb või loeb jutustust, mõistab seda, talletab jutustuse mälus ning hiljem taasesitab selle uues kontekstis. Needsamad uurimused mälu kognitiivsetest struktuuridest ehk skeemidest on andnud metodoloogilise tõuke ka käesolevale analüüsile (Kaivola-Bregenhøj 1996) . Skeemide all mõistavad uurijad viisi, kuidas inimene jälgib ja seletab maailma enda ümber. Termin ise on üle võetud kognitiivsest psühholoogiast ning arvatakse olevat tuletatud Fredric C. Bartletti poolt. Alljärgnevalt olen skeemi põhimõtet kasutanud analüüsides jälgimise, mällu talletamise ja tõlgendamisega seotud protsesse. Kuulates jutustajat seisab uurija tihtipeale silmitsi küsimustega, kuidas jutustust edasi antakse, kuidas see talletatakse inimmälus ning hiljem ümber jutustatakse. Esituse hetkel koosneb igasugune suuline jutustus paljudest teguritest, mis määravad selle lõpliku vormi. Ühelt poolt vormib jutustust jutustaja kognitiivne taust: tema oskus kasutada skeeme, võime talletada ja meelde tuletada, seostamisvõime ja hetkemeeleolu. Arvesse tuleb võtta ka vestlust tervikuna. Teisalt mõjutab jutustust aga ka kultuuriline, keeleline ja konkreetse situatsiooni taust. Vaid väga harva esitab jutustaja sama jutu erinevail juhtudel täpselt ühtemoodi, isegi kui zhanride erinevused on selles osas küllaltki arvestatavad.
doi:10.7592/mt2000.15.kaivola
fatcat:2c7xtqndtzblbgxuq4gmffa7pq