Heintaimede kasvades ning vananedes toimub rohu söödaväärtuse kiire vähenemine. Kvaliteedi languse põhjusi on palju, kuid sagedamini mainitakse rakuseinte lignifitseerumisest tingitud üldist seeduvuse langust, taime alumiste lehtede varisemist või lamandumise järel mädanemist. Koos üldise kvaliteedi halvenemisega väheneb ka taimiku saagikus, seda eriti C4 taimedel (Kephart et al., 1991). Mitmed läbiviidud uuringud on näidanud positiivse korrelatsiooni olemasolu taime massi ja lehepinna vahel

more »

... rt et al., 1978). Sellise sõltuvuse olemasolu on igati loogiline, kuna suure osa saagist moodustavad lehed ning lehepinna suurusest oleneb assimilatsiooniproduktide hulk ja kudede ülesehitamise intensiivsus. Lehtede varisemine taimede hilistes arengufaasides on paljus seotud valgusolude muutumisega taimiku maapinnalähedastes osades. Alumised lehed, olles varjutatud nii teiste lehtede kui ka varte poolt, satuvad ebasoodsatesse tingimustesse ja nende fotosünteesivõime langeb (Wolf, Blaser, 1971). Lehtede kõrval mõjutab varjamine ka võrsete ellujäämist (Fischer, 1975). Käesoleva uurimuse eesmärk oli välja selgitada, kuidas muutub fotosünteetiliselt aktiivse kiirguse tase (FAR) taimiku erinevates kõrgustes, olenevalt üldisest kiirgusfoonist ja taimede pikkusest. Metoodika Uurimus viidi läbi EPMÜ rohumaateaduse ja botaanika instituudi katsejaamas Eerikal 13. juunil ja 3. septembril 1997. a. erineva kõrgusega lutsernitaimikutel. FAR-i mõõdeti nn. kvant-joonlauaga LI-191 SB (USA firma LI-COR toode) neljas korduses ning saadud tulemused esitati kvantvoo pindtihedusena µmol m-2 s-1. Kiirguse vertikaalset jaotumist mõõdeti taimikus alates maapinnast iga 10 cm tagant kuni võrsete tippudeni. Võrreldavate tulemuste saamiseks fikseeriti iga mõõtmise järel kiirguse üldine foon taimiku kohal. Hindamisaegsed ilmastikutingimused kujunesid üsna eripalgelisteks. Juuni keskel tehtud mõõtmiste käigus (algus 14.20, lõpp 15.42) toimus ilma pidev halvenemine ning vahepeal oldi sunnitud mõõtmised isegi katkestama lühiajalise vihma tõttu. Selle tulemusena muutusid valgustingimused pidevalt, seda nii väljaspool taimikut kui ka selle sees. Sügisese hindamise ajal oli ilm päikesepaisteline ja pilvitu kogu mõõtmistsükli vältel ning üldine kiirguse foon jäi vahemikku 420...440 µmol m-2 s-1. Katseandmete erinevuste usutavuse hindamiseks kasutati dispersioonanalüüsi. Katsetulemused ja arutelu Fotosünteetiliselt aktiivse kiirguse tase sõltus suures ulatuses taimeosade vertikaalsest paiknemisest taimikus (tabel 1). Mida maapinnale lähemale, seda nõrgemaks kiirgus jäi, ulatudes lutserni juurekaela lähedal foonist olenemata vaid 3...4 µmol m-2 s-1 (0,4-1,8% foonist). Ülemiste ja keskmiste taimeosade valgustingimuste muutumisel mängis üldine kiirgustase siiski olulist rolli. Kui päikesepaiste korral (foon keskmiselt 740 µmol m-2 s-1) langes FAR taimikus alla taimede jaoks soovitatud päevast minimaalset taset (50 µmol m-2 s-1) 20-30 cm kõrgusel maapinnast, siis pilves ilmaga oli taimede valgustatus normaalne vaid ülemises 15-20 cm kihis.