Filters








1 Hit in 0.037 sec

Antiikvärsimõõdud eesti tõlgetes 19. sajandi lõpul – 20. sajandi esimesel poolel / Ancient Meters in Estonian Translations at the End of the 19th Century – the First Half of the 20th Century

Maria-Kristiina Lotman
2012 Methis: Studia Humaniora Estonica  
A n t iik vä r s im õõ d u d e es t i t õl g e t es 19. s a j a n d i lõ p u l - s a jandi esimesel poolel 1 Ma r ia-K r i st i i na L ot ma n Sissejuhatus Eestikeelse luuletõlkimise algus on küll 17. sajandi kirikulaulude silbilis-rõhulistes ja riimilistes tõlgetes, ent süstemaatilisem tõlkimine hakkas paralleelselt eesti kunstluuletraditsiooni väljakujunemisega alles 19. sajandi keskel: algul peamiselt saksa luule silbilis-rõhuliste 2 , seejärel ka rõhulis-silbiliste 3 vormide eestindustega.
more » ... ide eestindustega. 1870. aastatest hakkas tõusma vene luuletõlgete osakaal, hiljem lisandusid teised keeled, teiste seas vanakreeka keel Homerose eeposte eestinduste kaudu. Suurem osa luuletõlkeid on juba varasel perioodil värsistatud, proosavormis luuletõlked on olnud pigem marginaalsed. Juba 19. sajandil juurdus eesti luuletõlke traditsioonis ekvimeetrilise tõlke meetod (vt nt Wachtel 1998: xii), mille eesmärgiks on võimalikult täpselt edasi anda originaali värsivorme, eriti meetrumit ja riimi, vahel aga ka veelgi peenemaid nüansse: rütmi, alliteratsiooni ja muid kõlaefekte jne. Niinimetatud funktsionaalset ekvivalenti ehk analoogilise tõlke meetodit (vt nt Weissbort, Eysteinsson 2006: 461), mille puhul valitakse tõlkimiseks kas tõlkepublikule lähedasem värsivorm või tõlkija meelest funktsionaalselt ja ajalooliselt kohasem vorm, esineb ekvimeetrilise tõlke massiiviga võrreldes üsna harva, antiikvärsi eestindustes vaid üksikutel juhtudel. 20. sajandil aga on järjest suurem tähelepanu tõlkevärsi prosoodial ning antiikvärssi hakatakse eestindama ekviprosoodilise meetodiga, mille eesmärgiks on edasi anda lähteteksti värsisüsteemi. Kuigi ekviprosoodiline tõlge võib olla ka mitteekvimeetriline (näiteks võib kvantiteeriv heksameeter olla tõlgitud kvantiteerivaks regivärsiks), on ta enamasti siiski ekvimeetriline 4 , s.t värss jäljendab nii originaali meetrilist skeemi kui ka värsisüsteemi. Näiteks daktülilise heksameetri puhul on sellise tõlkimisviisi tulemuseks värss, mis koosneb kuuest kvantiteerivalt reguleeritud daktülilisest või spondeilisest värsijalast. Selliste tõlgete puhul mängib muidugi rolli loomuliku keele prosoodiline struktuur, näiteks eesti keeles on võimalik edasi anda nii silbilist (silbiarvul põhinevat), rõhulist (rõhkude arvul ja paigutusel 1 Artikli kirjutamist toetasid ETFi grant nr 8341 ja 9015. 2 S.t vormid, milles on silpide arv fikseeritud, rõhkude arv aga võib kõikuda (s.t võib esineda skeemi seisukohalt ülearuseid või puuduvaid rõhke): antud juhul nt jambilised ja trohheilised värsimõõdud. 3 Vormid, milles on fikseeritud (kohustuslike) rõhkude arv, silpide arv võib aga kõikuda (nt heksameeter, rõhkur või paisur). 4 Ekvimeetrilise tõlke põhimõtet ei tohi segamini ajada isomeetriaga. Viimane tähistab värsimõõdu seisukohalt identseid värsiridu ühes tekstis, samas kui ekvimeetriast räägitakse ennekõike tõlketeoorias ning tegu on originaali ja tõlketeksti suhtega. 55 põhinevat) kui ka vältelist (kvantiteerivalt korrastatud) värsisüsteemi. Seega on tõlkijal võimalik kaaluda värsistruktuuri eestindamisel erinevaid lahendusi nii meetrilisel kui ka rütmilisel tasandil -viimasel juhul valides näiteks rõhulis-silbilise värsisüsteemi, ent mängides rütmilisel tasandil kvantiteerivate efektidega. Käesoleva artikli eesmärk on ühelt poolt anda esialgne ülevaade antiikvärsi eestindustest vaadeldaval perioodil, teisalt aga kirjeldada erinevaid meetodeid ja strateegiaid, mida tõlkijad on kasutanud värsistruktuuri erinevate tasandite edasiandmiseks. Loodetavasti lubab jätkuv töö käsikirjadega esitatud andmestikku tulevikus veelgi täpsustada.
doi:10.7592/methis.v7i9/10.568 fatcat:di7uiqewm5f6vftujumy7egm7e